Esimesed "särinad" ehk kokkupuude elektriga oli mäletamisi sõrme pistmine kuhugi kontakti (või oli see katkine laualambi juhe), mis jättis kustumatu mälestuse. Eks edasi sai uuritud ikka ise, ikka ise, sest raamatuid lugesin ma palju

(lugema õppisin viieselt) ja sageli lugesin isegi taskulambi valgel teki all. Millal tekkis huvi raadioasjanduse vastu ei mäletagi päris täpselt, küllap vist oli oma osa sellel, et meie kuuri kõrval oli tuntud kirjamehe Anton Suurkase oma, mille sisustusest suure osa moodustasid mingid raadiodetailid, alates esimestest detektorvastuvõtjatest kuni lampideni.

Tegelikult oli ka mu isa omal ajal ehitanud vastuvõtja ja nii olen ma siis raadiohaiguse pärinud esivanematelt! Mäletan, et ehitasin ka ise detektorvastuvõtja, mille kondensaatorid olid omavalmistatud (ikka paber, parafiin ja foolium, lisaks hulk ülitäpseid arvutusi!), ja pisut hiljem tugevast papist valmistatud ðassiile patareivastuvõtja, mille "südameks" oli CB-242 nimeline lamp, mille võred olid anoodiga kokku ühendatud ja mis pidi 4,5 voldise anoodpingega hästi töötama. Mõningast konsultatsiooni sain n.ö. teiselpool tänavat elavalt raadioharrastajalt nimega Aadu Parik, kes ka praegu elab Viljandis. Hiljem toetasid raadioharrastust Väino Türk raadiotöökojast, kellelt sain esimesed tõelised raadiodetailid, ja ka onu Arnold Mägi Tallinnast (tema töökohaks oli paljude aastate vältel ETK(VL) telefonikeskjaam).  

Huvi raadioamatörismi vastu tekkis suuresti tänu tädimehe Arnold Mägi kodust leitud kirjandusele. Seal leidus nii eesti kui saksakeelseid õpperaamatuid, aga erilist huvi pakkusid A.Isotamme "Raadioamatööri käsiraamat" (esimene väljaanne) ja väikene "Lühilaineamatööri teatmik", mis küllap on paljudele vanematele amatööridele tuntud. Mäletan, et üheks lemmiktegevuseks sunnitud voodisoleku perioodidel (haigused jne.) oli morse tähestiku õppimine. Püüdsin seda alul maha kirjutada kriips-punkt meetodil (?), hiljem läksin üle tähtede kirjutamisele, mis kandis ka mõningast vilja ja hiljem läks päris nobedasti. Esimese amatöörside pidasin Viljandi raadioklubi ruumidest millalgi 1960 aasta paiku. Enne päris eetrisse pääsemist olime tolleaegse Sõjakommissariaadi keldris harjutanud RBM-5tega, siis toimus eksam 28MHz lainealas (minu mäletamise järgi oli korrespondendiks Arne Allaste) ja alles pärast seda läksime suure klubisaatja taha. Minu esimeseks korrespondendiks oli keegi UA9 Krimmist, kuid side lõppes kahjuks GUHOR'iga, nii et seda on võimalik isegi LOG'ist üles leida (nii sai ka sisse kirjutatud). Esimese side pidamisel abistas mind Toomas Tiks ja vastuvõtjaks oli praegugi alles olev suur "kollane kolakas", saatjaks ilus piklik must kast, mille valmistaja pidi olema Hellar Luik (ES7FU)! Vähemalt nii on see kõik minule meelde jäänud. Klubi kutsungiks oli siis UR2KAH.  

Muidugi oli suur tahtmine saatjat omale koju saada ja nii sai vormistama hakatud vajalikke pabereid. Valmis oli joonistatud korteri plaan (seal pidi olema muu hulgas näidatud ka saatja asukoht!), nõutatud iseloomustus koolist jne. Kahjuks tõmbas raske haigus kõigele sellele paljudeks aastateks kriipsu peale ja nii sai huvi selle valdkonna vastu uut hoogu alles 1980-ndate aastate alul kui võtsin kontakti Viljandi raadioamatööride klubiga, mida sel ajal juhtis Heikki Palusaar (ES7FQ - mees, kes tuli Viljandi amatörismi just siis kui mina olin sunnitud loobuma!). Kutsungi saamiseks vajalike paberite vormistamine läks tolleaegseid olusid arvestades suhteliselt hõlpsasti, mingeid erilisi tõrkeid ei tekkinud, ja nii osutus võimalikuks pärast mõningast ooteperioodi asude saatja ehitamisele(muretsemisele). Esimeseks kutsungiks oli UR2RMB, saatjaks ühe GU-50 -ga Lembit Kallaste (ES7CE) valmistatud telegraafisaatja, mis töötas hästi. Saatja asukoht oli Suur-Kaare 41 viiendal korrusel, antenniks tavaline raadiovastuvõtja spiraalantenn, mis oli tõmmatud elutoa rõdult kõrvaltoa aknasse(Hi!). Ja sided tulid. Vastuvõtjaks oli mul 250M, mis muidugi olukorda parandas, sest ma ikka kuulsin midagi. Põhiliselt töötasin 7MHz lainealal, seal läks midagi ikka välja kah! 

Scroll to top