Sellel on pikk eellugu. Elasin ja töötasin sellal Jõhvis. Olin KS "DÜNAMO" kohaliku organisatsiooni nõukogu aseesimees. Tegelesin sellal kergejõustiku, suusatamise ja laskespordiga. Huvialaks oli veel fotograafia. Külastasin ka pidevalt raamatukauplust, et olla kursis

uudiskirjandusega. 1954 aastal tuli müüki eestikeelne raamat "Noor raadioamatöör". Lehitsesin seda ja kuna äratas huvi , ostsin selle ära. Kodus lugesin selle läbi ja tekkis huvi sellega hakata tegelema. Muretsesin vajalikke vahendeid ja tegin raamatus toodud katseid. Mul oli üks tuttav autojuht ja kord vesteldes temaga selgus, et tema tegeleb ka vabal ajal raadiote ehitamisega.

Ta oli omale ehitanud vägeva raadiokombaini. Kutsus mind vaatama ja mul tekkis pärast seda kiusatus endale ka midagi sarnast teha. Koostasin plaani, joonise ja skeemid. Tallinnas olles käisin läbi kõik raadioid ja nende osi müüvad kauplused. Kõigepealt tegin grammofoni ja madalsagedusvõimendaja kahe 6II3C lõpus. Kui minu töökoha isetegevuskollektiiv korraldas II Keskkooli saalis peo, siis mängisin mina sellega seal plaadimuusikat tantsuks. Tegin oma raadiole "Moskvits" korraliku välisantenni ja mul õnnestus osta grammofonile käiv magnetofoni pristavka. Lindistasin sellega perekondlikke sündmusi. Seoses laskespordiga oli mul kokkupuutumisi ALMAVÜ Rajoonikomitee esimehe Andronoviga. Olles kord tema juures kabinetis, märkasin ta laual ajakirja "RAADIO". Selgus, et ta oli sõjaväes olnud radist. Sain temalt neid laenuks. Hiljem tellisin omale ka ja nendest sain teavet raadiospordi kohta.

1958.a. sügisel asusin elama ja tööle Viljandi. 1959.a. augusti lõpus lehitsedes järjekordselt saabunud "Raadio" ajakirja, tekkis mõte järele uurida, kas Viljandis on ka raadioklubi. Helistasin ALMAVÜ komiteese. Sealt vastati jaatavalt. Helistagu ma autobaasi sidesõlme, Helmut Pärnale. Tegingi nii ja ta ütles, et läheb peale tööd klubisse. Klubi ruum asub sõjakomissariaadis ALMAVÜ Komitee vastas. Kohtusimegi seal. Ta rääkis klubi olukorrast ja näitas olemasolevat aparatuuri. Muuhulgas näitas ka pooleli olevat saatjat, mida ehitas. Koju minnes selgus, et elame diagonaalis üle tänava. Hiljem, klubis käies tutvusin teiste klubi liikmete Timofejevi, Kikase , Alliku jt. Olles 10.septembril klubis, mainisin, et järgmisel päeval lähen paariks päevaks Tartu. Helmut ütles seepeale, et ta saab täna saatja valmis tinutatud ja ma läheks homme õhtul Tartu Raadioklubisse, lepiks seal kokku Reismann Helduriga kell 19.00 side suhtes. Tegingi nii ja side toimus. UR2KAH signaalid olid kuuldavad hästi. Olin seega tunnistajaks Viljandist esimese amatöörside kohta. Sidet jälgisid: Tartus klubi kollektiivjaama, UR2KAE, ülem Richard Rebane ja Viljandis Nikolai Timofejev.

Ka tõin mainitud side QSL -kaardi ära Viljandi klubisse. Klubi korraldas sama aasta sügisel morse kursuse, millest võtsin osa. Aasta lõpus saatsin taotluse kuuldejaama kutsungi saamiseks. Sain kutsungi UR2-22810, mille loa nr.63 väljaantud 12. Jaanuaril 1960.a. Tartus elav raadioamatöör Karl Kallemaa ,UR2BU, tähistas samal talvel oma raadioamatörismialase tegevuse 25.aastapäeva, millel kutsus ka meid osalema. Käisin koos Helmuti, Nikolai jt. Seal tutvusime Tallinna amatööridega. Sama aasta mais sain saatejaama ehitamise loa ja 13.juunil amatöörraadiojaama loa nr.139 kutsungiga - UR2GT. Elektriside Inspektsioonis sm. Filippovskaja juures loa järel käisin isiklikult ja ta lubas mul kutsungi ise valida. Seega sai minust esimese individuaalamatöörraadiojaama omanik Viljandis. Olin sellal Tallinnas kaks nädalat tööalastel õppustel ja kõik õhtud veetsin vabariiklikus raadioklubis. Ehitasin seal välipäeva jaoks omale 144 mc vastuvõtjat. Seal tutvusin paljude Tallinna amatööridega, kes samuti valmistusid välipäevale sõiduks. 24.juunil sõitsin koos nendega välipäevale Lõuna Eestisse. Välipäeval oli Viljandist kaks võistkonda: UR2KAH ja UR2GT. Oma esimese side 144 mc pidasin 25.juunil 196o.a. UR2KAH võitkonna liikme Hellariga enne võistluse algust. Võistkonnas olid veel Helmut Pärna ja Arne Allaste. Asukoht oli Napi mägi Võrumaal. Saime 54 sidet kuue erineva korrespondendiga. Järgmine võistlus oli vabariiklik välipäev 12-14 augustil. Osalesin selles Olustvere mäel ausuvast suusahüppe tornist. Pidasin 144 mc sagedusel 40 sidet, kaugeim side oli 62 km UR2KAW-ga Kellamäelt.

Vabariiklikust raadioklubist sain 28 mc diapasoonil töötava FM transiiveri A7B. 14.septembri, oma sünnipäeva, õhtul tegin esimese 28 mc sideme UR2KAH-ga, operaator oli Toomas Tiks. 100-s side oli mul 18.septembril UR2HB - Helmutiga. Temal oli see esimene side oma kutsungiga. Ehitasin omale 14 mc ja 28 mc QUAD antennid ning A7B-le lõpuvõimendaja 6II3C-ga lõpus. 20.septembril 1960.a. pidasin sellega esimese side väljapoole Eestit. Korrespondent oli Aleksander, UA9JBM, Hantõ-Mansiiskist. Edasi tulid N. Liidu 4,5,6,7,8,9,0 rajoonide amatöörid, neli viis sidet päevas. Kaugeim side oli 23.detsembril UA0DOO-ga Lõuna-Sahhalinist. 2oo-s side toimus 29.jaanuaril 1961.a. Timofejev Nikolaiga, kes oli saanud omale kutsungi - UR2HT - . Esimene side väljapoole NL-i oli 6.mail 1961.a. Juriga, SP9KJ, Poolast.. I spordijärgu normatiivi täitsin augustis 1961.a. ja peale seda oli luba töötada raadioamatööridega kogu maailmast. Kuna töötasin 28 mc diapasoonil, olid nüüd minu korrespondentideks põhimiselt Euroopa ja Aafrika amatöörid. Levi oli selline. Esimene side oli EA4GR-iga Madridist op. Poli. Kaugeim side tollal on olnud alles 26.juunil 1962. Lõuna-Ameerikaga, LU1DAB op. Juan Buenos-Airesest. 1000-s side oli 21.veebruaril 1962.a. UA0KWA-ga - Ivaniga Krasnojarski kraist. 1962.a. suvel õnnestus mul osta vastuvõtja US-9. Enne seda oli mul veel Ameerika päritolu sama tüüpi vastuvõtja, mille nime ma enam ei mäleta. Ehitasin omale 3,5 ja 7 mc saatja ja alates 1963.a. septembrist töötasin ka nendel sagedustel. Hiljem tegin selle saatjale veel juurde 14 ja 21 mc lainealad ja lõpus kasutasin G-807. Oma esimesed alaliselt väljaantavad diplomid "URAL", "VOLGA", "R-100-O" jt. sain 1962.a. augustis. Samal ajal olid mul tellitud ja käisid peale ajakirja "Raadio" veel "CQ MAGAZINE", "THE SHORT WAVE MAGAZINE" ning Saksa, Poola, Tsehhi, Ungari, Jugoslaavia ja Bulgaaria raadioamatööride ajakirjad. Nüüd peale "CQ-QTS" - mitte midagi. 1971.a. algul sain Vabariiklikust Raadiokeskusest optilise skaalaga vastuvõtja R250M, millele tegin korraliku remondi. Sellega avanesid palju paremad võimalused side pidamiseks. Sellega sai osavõetud paljudest rahvusvahelistest võistlustest ja täitsin paljude diplomite nõuded. 1977.a. tuli minu amatöörtegevuses vaheaeg kuna asusin elama Valga linna, kus minu elukohas puudus võimalus raadioamatörismiga tegelemiseks. Uuesti alustasin 1989.a. millal sai minu elukohaks jälle Viljandi.

 

 

 

Scroll to top