Raadioamatörismi kui harrastuse teke

19. sajandi teaduse- ja tehnikarevolutsioon maailmas jõudis tasemeni, mis andis inimkonnale võimaluse alustada 20. sajandi alguses laialdast elektrienergia kasutamist. Koos sellega tekkis täiesti uus nähtus – elekter juhtmeteta ehk raadio. Telegraafi traatliinidega oldi juba harjutud, traadita informatsiooni edasiandmine oli üldsusele aga esialgu midagi müstilist, mis lisas senistele arusaamadele täiesti uue mõtlemise. Teema huviliste ring laienes kümnetes kordades. Tekkis uus mõiste – raadioamatöör. Eelkõige hakati katsetama ja nuputama, kuidas kuulata kuskilt kaugustest tulevaid signaale, saada teada nendes peituvat informatsiooni. Osa raadiohuvilisi katsetas ka ise raadiosaatjatega. Teadlased ja riikide seadused tunnistasid siis kasutamiskõlblikuks pikad ja kesklained. Kõik lühemad kui 200 m raadiolained kui valitseva arvamuse kohaselt kasutud olid siis piiranguteta raadioamatööride kasutada ja katsetada. Enne I maailmasõda jõudis raadioamatööride arv maailmas tuhandetesse.



Eesti varajase perioodi raadioamatööride tegemistest on andmeid vähe säilinud. Esmakordselt tutvustati avalikkusele raadiovastuvõtjat 1921. aasta sügisel mitmes Eesti linnas, nende seas ka Viljandis. Esimesed ringhäälingu katsesaated Eestis tehti 11.mai 1924. Haapsalus.

18.detsember 1926. alustati regulaarse ringhäälingu saadete edastamist Tallinnas, Koplis. Seisuga 01.jaanuar 1927. oli Eestis umbes 400 raadioabonenti. Sama kümnendi alguse võib lugeda ka laialdasema raadioamatörismi alguseks Eestis. Raadiolamp oli oma arenduses jõudnud tasemeni, mis tõi selle paljude huviliste kasutusse. Raadioalased teadmised jõudsid siia peamiselt välismaiste, eelkõige saksamaa raadioalase kirjanduse kaudu. Esimene eestimaine ajakiri “Raadio” alustas ilmumist 17. aprillil 1926. Mõned raamatud, abistamaks raadiohuvilisi, olid ilmunud ka varem ( nt. “Elektrotehnika” 1912, “Raadioasjaarmastaja” 1924. jt. ) kuid perioodika ilmumisega loodi alus raadioalaste teadmiste laialdaseks levikuks. Esimene teadaolev amatöör-raadiosaatja Eestis ehitati Pärnus 1924. aastal, kaks aastat hiljem jõuti sidekaugustega juba väljapoole Euroopat. II maailmasõja alguseks oli Eestis ametlikult registreeritud üle 50 saateamatööri. Enamus katsetajaid tegeles siiski raadiosignaalide vastuvõtjate ehitamisega.

Sõja ajal raadiohobi keelati kõikides riikides, vene vägede okupatsiooni ajal üritati siin korjata elanikkonna käest kokku kõik raadiovastuvõtjad, millest enamus anti siiski omanikele saksa võimu perioodi ajal tagasi.

Viljandimaa raadioamatööride tegevus oli kuni 1940. aastani üsna aktiivne ja laialdane kogu maakonna eri paikades. Seda kajastab selle perioodi ajakirjade küsimuste-vastuste rubriik. Oli organiseeritud mitmeid raadiovastuvõtjatega tegelejate klubisid , kuid täpsemaid andmeid nende kohta kahjuks selle kirjutise autoril ei ole. On teada, et ametliku loaga saateamatööre siin enne sõda ei tegutsenud, loata saatekatseid olevat mõnede meenutuste kohaselt siiski tehtud.

Mõistel “raadioamatörism “ uus tähendus

II maailmasõja lõppemisel raadioamatööride tegevus maailmas järk-järgult taastus. Eestis oli vahetunud riigivõim, raadiosaatjad kui välismaaga suhtlemise vahendid olid riigivõimu organite erilise kontrolli ja tähelepanu all. 1947. aastal alustasid sidepidamist huvilised Tallinna raadioklubis, varsti ka Tartu raadioklubis. Kuigi nende klubide ülesanne oli eelkõige sõjaväe jaoks sidespetsialistide ettevalmistamine, toimis tegevus ka amatörismi alal.

1956. aastal, kui üldine elu muutus veidi liberaalsemaks, hakkas jõudsalt laienema ka raadioamatööride tegevus õle Eesti. Muutunud oli termini “raadioamatörism” tähendus. Enne sõda olid amatöörid kõik raadiohuvilised, kes midagi ehitasid või katsetasid. 50.-ndate keskel olid raadiovastuvõtjad kaubanduses vabalt saadavad rahvale enam-vähem taskukohase hinnaga ja nende iseehitamisega enam palju ei tegeldud. Raadioamatöörideks peetakse sellest ajast alates eelkõige neid, kellede tegevusmaaks olid raadiosaatjad, nende konstrueerimine ja sidepidamine, mitmesugused raadiospordialad. See määratlus kehtib tänapäevani. Nii ei käsitleta edaspidi siin ülevaates nende raadioala huviliste tegemisi, kellede hobiks on mitmesuguste võimendite valmistamine, olmeelektroonika või raadio ja televisiooni kaugvastuvõtt. Viljandimaa raadioamatörismi ajaloo kajastamine algab järgnevas ülevaates just selle hobi uuest määratlusest lähtuvalt.


Algus-aastad Viljandimaal

Hellar Luik (vasakul), Heldur Reismann (paremal)Viljandimaale jõudis raadioamatörismi “pisik” Tartu raadioklubi instruktori Heldur Reismann kaudu. 1958. aastal oli ta mitu kuud Viljandis ülesandega viia sõjakomissariaadi juures kutsealustele läbi radistide ettevalmistuskursused koos morse õpetamisega. Olles ise aktiivne raadioamatöör, otsis ta võimalusi selle hobi tutvustamiseks ja propageerimiseks. Siin oli äsja sõjaväest tulnud, autobaasi sidesõlmes töötav noormees Helmut Pärna. Nende koostöös jõuti selleni, et veel sama aasta suvel kogunes ligi paarikümneline grupp ja moodustati ühiskondlikul alusel tegutsev õppegrupp raadioamatörismiga tutvumiseks. See oli ajajärk, kui maailma raadioamatöörid pidasid omavahel sidet kõige rohkem morse vahendusel. Esimesest õppegrupp siiski lõpuni koos ei püsinud, sidepidamisoskusteni keegi ei jõudnud.



Esimene katse raadioamatörismi huviliste leidmiseks ei olnud siiski täiesti tühja läinud. 5-6 tõsisemat huvilist panid aluse tulevasele raadioklubile. Nii moodustati 1958. aasta detsembrikuus “ALMAVÜ rajoonikomitee juures asuv Viljandi Isetegevuslik Raadioklubi”. Klubi kasutusse saadi ca 10 m2 tuba üsna südalinnas, Jakobsoni t. 14 majas. Nagu nimetus ütleb, tugines kogu tegevus klubiliikmete entusiasmile. Riigipiiridega raadiosignaale piirata ei saa, seepärast on raadiosaatjate kasutamine kogu maailmas seadustega täpselt määratletud. Siin riigis selleaegsete valitsevate seaduste kohaselt pidid raadioklubid olema seotud mingi riikliku asutusega.




Tegevus noores klubis oli tulemuslik, 13.aprillil 1959.a. saadi sideministeeriumi riiklikust elektriside inspektsioonist luba raadiosaatja ehitamise alustamiseks. Septembrikuu alguseks oli väikene kahelambiline raadiosaatja valmis, saadi uus luba, nüüd juba sidepidamise alustamiseks kutsungiga UR2KAH, raadiojaama töö eest vastutavana jaamaülem Helmut Pärna. Ikka ühiskondliku tegevuse alusel. Viljandi kõigi aegade esimene amatöör-raadioside peeti 11.septembril 1959.a. korrespondendiks Tartu raadioklubi jaam UR2KAE ja operaatoriks Heldur, sama mees, kes raadioamatörismi Viljandisse oli toonud. Seda päeva loeme Viljandi raadioamatörismi alguseks ja sünnipäevaks.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Edasine tegevus raadioklubis arenes ja laienes jõudsalt. 12.novembri 1959.a. ilmus kohalikus ajalehes “Tee Kommunismile” kirjutis, milles vastalustanud raadioklubi uusi huvilisi kokku kutsus. Sama aasta lõpus algas uus morsekursus, mille järgmise aasta kevadel lõpetas mitu noort, kelledest peagi said klubis aktiivsed sidepidajad. Esimese aasta lõpuks oli peetud 80 raadiosidet, side järjekorranumbriga 200. on jaamapäevikus 22.veebruaril 1960.

Raadiohuvilisi leidus siinkandis väljaspool Viljandi linna veel Abjas ja Mustlas. Sõja-järgses Eestis ilmus mitu eestikeelset raamatut, mis olid tulevastele raadioamatööridele oluliseks huvi tekitajaks ja teadmiste allikaks. Mainiksin “Lühilaineamatööri teatmik “ 1949.a. ja “Raadioamatööri käsiraamat” 1950.a. (kordustrükk 1956.) ning “Noor raadioamatöör” 1953.a.. Loetelu ei pikk, kuid need raamatud ning enne-sõjaaegne arvukas raadiot käsitlev kirjandus panid aluse terve raadioamatööride põlvkonna tekkeks nii Viljandis ja üle Eesti.

Samal perioodil elas Abjas, mis selleaegse jaotuse järgi Viljandi rajooni ei kuulunud, noormees Endel Kärblane. Muu tegevuse kõrval oli ta tegev ka “Edu” kolhoosi raadiosõlmes. Raadiohuvi süvenes ja viis selleni, et kogunes mitmeid huvilisi ning edaspidi moodustati amatööride klubi Abja kultuurimaja juures . E.Kärblase eestvedamisel alustas 60.-ndi alguses tööd amatöör-raadiojaam kutsungiga UR2KAP. Mitme-aastase aktiivse tegutsemise järel, kui paljud huvilised kooli lõpetamise järel olid Abjast ära läinud, klubi tegevus soikus. Isikliku raadiojaama kasutamise loa olid aga saanud 6 huvilist ja jätkasid seda hobi oma iga-päeva elus. Mitmed Karksi-Nuia kanti elama asunud mehed olid need, kes aitasid kaasa seal paljude uute amatööride tekkel. Kärblane ise kolis Tihemetsa, kus töötas pikka aega sealse tehnikumi juures. Tema oma raadiojaama kutsung oli UR2BZ. Abja raadioklubi tegevuses on palju, mis vajaks veel täpsustamist. Kui kellelgi on sellekohast teavet, on see oodatud.

Viljandimaa kagupoolses osas Mustlas oli kohalike noorte raadiohuviliste eesotsas Heiki Palusaar, kelle isa Feliks oli tuntud tegija elektri ja side valdkonnas. Uuriti kirjandust, katsetati, ehitati valmis mitmeid aparaate. Klubilise tegevuseni ei jõutud, kuigi ehitati valmis ka raadiosaatja ja tehti saatekatseid “piraadina”. Kolmekesi jõuti isiklike raadiojaamade töölubadeni 1960. aastal. Heiki kuulus edaspidi aastakümneid Viljandi juhtivate raadioamatööride tippu.

Kokkuvõtlikult, raadioamatörism oli tekkinud Viljandimaal sõltumatult kolmes eri kohas. Peagi said asjaosalised raadio vahendusel omavahel tuttavaks ja koondusid rajooni keskuses asuva klubi juurde.

Esimesed kümme aastat raadioamatörismis.
Raadioamatöörid tunnevad üksteist enne-kõike raadiojaamade kutsungite kaudu. Sellepärast on edaspidi juttu tulevate nimede järgi lisatud ka tema raadiojaama kutsung. Nende algusosa on vastavuses riikidevahelise rahvusvahelise kokkuleppega, lõpu määrab iga riik oma sisemise regulatsiooniga. Nii algasid nt. NSVL kutsungid tähega “U” või “R”, Eesti iseseisvumise taastamise järel muudetu kutsungid ja algustähed on “ES” vastavalt juba 1927. aasta Washingtoni konventsioonile. Viljandimaa amatööride kutsungite algus on alates 1990. aastast “ES7” .

Raadioamatörismi edaspidine areng koondus Viljandisse. Esimestena said individuaalse amatöör-raadiojaama kutsungi siin Fellor Kass (UR2GT, 16.06.60.), järgnes Helmut Pärna (UR2HB, 07.07.1960.). Vaatamata isiklike raadiojaamade tekkele jäi ligi 10 aastaks määravaks eelkõige klubiline tegevus. Nii moodustati 07.12.59. H.Pärna ja Arne Allaste ( UR2LL, ES7LL ) eestvedamisel lisaks ALMAVÜ juures asuvale klubile nende töökohas autobaasis omaette klubi(UR2KBH). Autobaas oli sellel ajal suur asutus, kus töötajate arvu mõõdeti sadades. Sellel klubil oli oma tegevuse ajal registreeritud 37 liiget. Klubi tegevus oli aktiivne, seal korraldati Viljandimaa esimene avalik näitus raadioamatööride tegevusest. Autobaasi klubi tegevus lakkas, kui autobaas ja bussipark lahutati eri kohtades asuvateks ettevõteteks. Paljud klubi liikmed olid saanud oma isikliku raadiojaama loa olles edaspidi aastakümneid Viljandi raadioamatörismis aktiivsed tegijad.

Samasse ajajärku kuulub raadioklubi tegevus Õisu tehnikumi juures(UR2KAU), mille aitasid käivitada Arne Allaste (UR2LL) ja Toomas Tiks(UR2HU). Seal korraldati huvilistele morsekursus, aidati ehitada raadiojaam. Kolme-aastase aktiivse tegutsemise järel, kui huvilised poisid kooli lõpetamise järel oma töökohtadele laiali läksid, raadiojaama tegevus lõppes.

Kaks järgnevat raadioklubi on aga etendanud selle harrastuse juures tähtsat osa aastakümneid. Fellor Kass töötas sideministeeriumi saatekeskuse Viiratsi raadiojaama loomisel selle ülemana. Selles asutuses töötas kümmekond radisti ja sealne põhiline “töökeel” oli morse kasutamisega. Raadioamatörismi huvi jõudis ka nendeni. Nii alustas 02.03.1964 objekti juures tööd amatöörjaam UR2KAY. Aktiivne sidepidamine ja edukas võistlustel osalemine kestis seal mitu aastakümmet, esindati Viljandi võistkonda NSVL meistrivõistlustel sidepidamises. Teataval määral saadi kasutada sealset tööstuslikku aparatuuri.

Viljandi Pioneeride maja juures, kus raadioringi juhendajaks oli Hellar Luik ( UR2FU, ES7FU ), alustas 23.02.1970. tööd klubijaam UK2RAX. Üle 30 aasta oli see koht, kus Viljandimaa noortel oli võimalus teha oma esimene samm selles raadioharrastuses. Tegeldi morse õppimisega, sidepidamisega. Aktiivselt esineti sidepidamisvõistlustel, ka “rebasejahiga”. See on spordiala, kus võistlejatel on vaja võimalikult kiiresti üles leida maastikule peidetud raadiojaamu. Sellel alal oldi võistkondlikult paljukordne eesti noorte-meister ja siinsed noored moodustasid Eesti noortekoondise tuumiku kuni 1988. aastani, mil selle spordiala tegevus elukorralduste muutuste tõttu Eestis lõppes. Raadioringi tegevus lõpetati 2007. aastal.

Nüüd tagasi Viljandi põhilise, ALMAVÜ isetegevusliku raadioklubi juurde. Oma tekkest alates on see olnud keskne, koordineeriv koht, kus kõik huvilised kokku said, ühiste ettevõtmiste plaane kavandasid. Raadioklubil ei olnud palgalisi ametikohti ja nii oli nimetuses “isetegevuslik” kasutamine igati õigustatud. Selline seis jättis klubi kõrvale sellele ajale nii iseloomulikust “ülevalt” tulevatest plaanidest ja kohustustest ning kõike sai teha oma parima arusaama kohaselt. Ju oli see põhjuseks, miks kohalikku algatust ja pealehakkamist jätkus ning see on kandunud edasi kuni tänaseni.

14.-15. august 1964. korraldati Valmas siinsete amatööride eestvedamisel üle-eestiline raadiamatööride esimene suvine kokkutulek, millest on alguse saanud käesoleval aastal 49. korrani jõudev traditsioon.

1969. aastal tähistas klubi oma 10. sünnipäeva. Oma kutsungit omavate amatööride arv oli tõusnud 18-ni. Selle puhul anti välja Eesti esimene raadioside diplom “Sakala”. Diplomi saamise tingimuseks oli sidepidamine kümne erineva Viljandi rajooni raadioamatööriga. Diplomiavaldusi saabus 45.Tegemist oli esimese raadioasidede eest amatööridele antava diplomiga Eestis. Samalaadseid diplomeid hakati edaspidi välja andma veel Tartu, Pärnu, Tallinna, Jõgeva jt. Raadioklubide poolt.

Samasse perioodi jääb Eesti esimese “oma” sidepidamisvõistluse algatamine ja korraldamine – “GNST ULL auhinnavõistlus”. Tegemist oli üle-eestilise üritusega. Võistluste auhinnad saadi sponsorluse korras rajooni suurimalt põllumajandusettevõttelt. Võitjatele anti kaunilt kujundatud siidvimplid. Nii jõudis toetaja nimi võistluse ametlikku nimesse, mis tänapäeval on muutunud igapäevaseks.

Võistlussport on see, mis osas raadioamatöörides suurt hasarti tekitab. Siinsed amatöörid on olnud selles osas läbi aegade edukad alates esimesest Eesti meistritiitlist “rebasejahis” 1962. aastal. Tänaseks võidetud tiitleid ja edetabeli esikohti on väga arvukalt, eeldatavalt üle 100 ja neid kokku lugeda möödunud 50 aasta kohta pole võimalik.

Vale oleks arusaam, nagu oleks raadio ainult poiste-meeste mängumaa. Viljandi esimene “NSVL meistersportlane” raadiospordis on Linda (Randmaa)Suurmets, saades selle tiitli omanikuks 27.01.1965.a.



Raadioamatörismi edasine kulg Viljandimaal.

Igapäevase sidepidamise kõrval jätkus siin aktiivne ja tulemuslik võistlussport.

Sidepidajate suurim üle-maailmne igaaastane võistlus on USA amatööride ajakirja “CQ” poolt korraldatav CQ-WW. Võistluse väärikust tõstab selle 1948. aastast algav ajalugu sisuliselt muutmata võistlusreeglitega. Viljandi meeskond osales 1981. aastal selle morsetuuril võistluskutsungiga U2R. Esimest korda Eesti ajaloos esineti võistlusklassis, kus 48 tunni jooksul töötati sama-aegselt kuuel eri lainealal. Võistlustel peeti üle 5000 raadioside. Tulemus üle 5 mln. punkti kui esimene selles võistlusklassis oli Eesti tipptulemus ja see püsis ligi 20 aastat, kuni arvutite kasutuseletulekuni ka sidepidamisspordis.



Murrangulised aastad eelmise sajandi lõpukümnendil kajastusid ka meie raadioamatööride elus. Sõjajärgsel perioodil kasutusel olnud kutsungite algus “RR2” või “UR2” muudeti ja kasutusele tulid uuesti Eesti rahvusvaheline tunnus “ES”. See toimus juba 01.jaanuarist 1990. siis veel Moskva loal. Sellele eelnenud aastal arutati Eesti Raadiospordi föderatsioonis rajoonide esindajate osavõtul, kuidas UR2 kutsungilt ES kasutamisele üle minna. Ühiselt otsustati Eestimaal moodustada 9 piirkonda erinevate kutsunginumbritega. Nii sai Viljandi omale ES7, meie lähinaabrid on näiteks Pärnu ES8, Valga-Võru-Põlva ES6.

 

Organisatsiooniliselt nimetati 25.06.90. ALMAVÜ (armee, lennuväe ja mereväe abistamise vabatahtlik ühing) allüksused Tehnika-ja Spordiliidu klubideks, vastavalt ka Viljandi raadioklubi katusorganisatsioon. Tajudes, et sellel eelmise võimu jäänukil pikka eluiga ilmselt ei ole, otsustas osa Viljandi raadioamatööre moodustada uue klubi. Nii sündis 03. märtsil 1991. mittetulundusühing Viljandi Raadioklubi. Põhikiri registreeriti 14.mail samal aastal , klubi juhatuse esimees asutamisest kuni tänaseni on Hellar Luik (ES7FU). Endine ALMAVÜ-aegadest isetegevuslik raadioklubi tegutses paralleelselt uue klubiga mõned aastad, hääbus aga siis kuidagi märkamatult. Raadioamatörismi olemus aga oluliselt muutunud ei ole. Hobikaaslaste omavaheline suhtlemine, raadiotehnilised teemad ja sportlik sidepidamine – need märksõnad iseloomustavad seda tegevust ka täna. Erinevus on ainult selles, et enam ei otsusta raadioamatööri tegevusloa saamist riigi julgeolekuorgan, piisab vastava kvalifikatsiooni omandamisest. Enam ei ole oma raadiojaama loa omanikul riiklikku kohustust olla kohaliku raadioklubi liige. Viljandimaal on praegu 37 kutsungiga raadiojaama, 24 neist on ka raadioklubi liikmed.

05.detsembril 2009. tähistati Viljandi raadioamatörismi 50-ne tegevusaasta juubelit. Kogunes üle 60 siinse eluga seotud amatööri ja nende pereliikme, kodus ühe poole innukas hobitegevus eeldab ikka abikaasa mõistvat suhtumist.



Esitatud ajaloo ülevaade on keskendunud raadioklubidele ja ühistegevusele. Samas on siinse raadioamatörismi suuremad saavutused ja võidud olnud just paljude amatööride individuaalse töö ja pingutuse vili. Möödunud perioodil on Viljandimaal olnud veidi üle 100 kutsungiga raadioamatööri. Vähemalt kolmandik nendest vääriks oma tegevuse ja saavutuste jäädvustamiseks eraldi kirjutisi. Seetõttu ei peeta siinkohal teiste suhtes õiglaseks nende seast teha valikuid või kedagi eriti esile tõsta. Jõudu-mööda katsub edaspidi seda teha ES7Club interneti lehekülg.

Lõpetuseks

Lugenud läbi selle ajaloolise ülevaate, on paljudel kindlasti küsimus, et mida need raadioamatöörid siis ikkagi teevad. Järgnevalt mõned seda hobi iseloomustavad valdkonnad

  • Suhtlemine ühiste huvidega inimeste vahel – sidepidamine. Enam kasutatav sidepidamise liik on morse kasutamine. Nõrkade, kaugete signaalide korral on see hea moodus ka häirete rikkas olukorras. Kasutatakse palju rahvusvahelisi lühendeid, nii ei ole keeleprobleemid eriti algajatele määravad.
  • Mikrofoniside kui tavaline kõne on kõige mugavam suhtlusviis. Vaja vaid leida mõlemale operaatorile arusaadav ühine keel. Väga paljud raadioamatöörid üle maailma oskavad suhtlemiseks vajalikul määral inglise keelt.
  • Digiside, kus suhtlusvahendiks on arvuti. Sellese jaotusse kuulub ka amatöör-televisioon. Tänapäevase arvutiside eelkäija oli teletaibiside, kus trükiti ja loeti paberile kirjutatud tekste. Peetakse eraldi võistlusi selles sideliigis.
  • Kitsamalt piiritledes võiks eristada kaugete maadega sidepüüdlusi, väga väikese saatevõimsuse kasutamist . Peetakse vastavaid edetabeleid.
  • Erinevate tehniliste lahenduste katsetamine. Omatehtud aparatuuri kasutamisvõimaluste katsetamine. Raadiolainete levimise võimaluste uurimine, maakera erinevate punktidega saab sidet ainult teataval aasta- ja kellaajal sõltuvalt kasutatavast lainepikkusest. Noorena alustatud raadio-elekrtoonika harrastus ja omandatud teadmised on paljudele olnud määravaks tulevase elukutse valikul.
  • Raadiosport, sport nagu ikka. Diplomid, auhinnad. Püütakse teatava aja jooksul saata võimalikult palju raadioühendusi. Sidekiirused 100 ja enam erinevat raadioühendust tunnis ei ole haruldus. Võistluste pikkus paarist tunnist kuni kahe ööpäevani.
  • “Raadiorebasejaht” on sarnane orienteerumisega, eesmärgiks on kiiresti leida maastikule peidetud raadiojaaade asukoht.
  • Morse kiirusvõistlused – kes suudab vigadeta vastu võtta kiiremat saadet.
  • Raadioamatöörid vahetavad omavahel peetud sidede kinnituseks nn. QSL-kaarte. Üleilmne kaartivahetus toimub valdavalt rahvuslike raadioklubide vahendusel. Nende, tihti kena kujundusega kaartide kogumine on paljudele selle hobi juurde kuuluvaks stiimuliks

 

 

Selle ülevaate eesmärgiks on jäädvustada ühe vähedokumenteeritud tegevuse ajalugu. Vähedokumenteeritud seetõttu, et tegemist ei olnud siin riiklikult ellukutsutud tegevustega. Asja-armastajad oma ettevõtmisi väga täpselt ei kipu dokumenteerima, neile on tähtsam tegevus ise. Siin esitatud kuupäevad on aga leitud säilinud dokumentidest.

Hea on tõdeda, et ka suhteliselt karmilt reguleeritud ühiskonnas oli võimalik palju meeldivat korda saata, kui leidus tõsiseid huvilisi. Tegutsemise tulemuslikkus on põhiliselt määratud tegijate leidlikkuse ja entusiasmiga, sõltumata oluliselt välisest materiaalsest toetusest. Selle näitena on ajaloo ülevaate juurde lisatud kahe amatööri meenutused oma hobi algusest nii, nagu nad ise seda kirjeldasid.

Käesoleva ajaloolise ülevaate lõppu tahaksin lisada, et selle aastatuhande alguses toimunud tormiline infotehnoloogia areng ja interneti võimaluste paljusus ei ole raadioamatööride innukust kahandanud. Eesti raadioamatööride arv on aastakümneid püsinud 500-600 vahel, Viljandimaal 40 lähedal.

Hellar Luik (ES7FU)


Kasutatud materjalid:
Ajakirjade “Raadio” ja “Raadioleht” enne-sõjaaegsed numbrid
Raadiojaama UR2KAH päevik
Viljandi Raadioklubis olevad ajaloomaterjalid ja -dokumendid
Autori poolt tehtud ajalooteemaliste jutuajamiste salvestused klubiga seotud inimestega
Viljandi Raadioklubi fotokogu
Autori poolt tehtud foto

Loe lisaks ka Viljandimaa raadioamatööride meenutusi.

Scroll to top