Minu esimene kokkupuude raadioga oli 1939.a. kui kadunud isa ostis raadio. Olin siis viiene. See raadio oli nii põnev asi, et lausa kiskus seda torkima. Selle eest sain mitu korda tagumise numbrilaua alumisele servale peene kasevitsapliiatsi hoiatusi.

Mäletan, et raadio oli patareidel, viie lambiga. 

Oli vist 1943.a. Kolasime poistega metsas ja leidsime ühe suure raadio. Sel ajal olid raadiod keelatud. Tuli ise ära anda või võeti ära. See raadio oli võrgutoiteline(?), ilmselt linnast toodud, meie kandis elektrit ei olnud. Õngitsesin sealt taskunoa abil kaks pooli ja skaalapirni, rohkem võtta ei osanud. Sel ajal ilmus ka mingi tehnikaajakiri, millest sain idee ehitada patareidel töötav uksekell. Mähkisin kella magnetpooli, jalgratta kella kuljuse kasutasin ka ära ja hakkaski tööle. See andis kõva tõuke edaspidiseks tegevuseks.

Elu oli segane ja järjest hullemaks läks, kuni 1949.a. anti "tuusik" Siberisse. Alguses esimesel suvel kolasime seal niisama ringi. Keset küla oli sepikoda. Oli, mida vaadata, polnud selliseid riistu enne näinud. Kui sepaga juba tuttavaks sain, kauplesin tema käest ühe vana autogeneraatori, millest sain hulga 1 mm traati. Tekkis mõte hakata ehitama detektorvastuvõtjat. Kristalliks sai kasutatud ziletitera ja pliiatsit. Probleeme oli kõrvaklappidega, aga mõne aja pärast ikkaga kuidagi sain. Raadio hakkas tööle, aga palju vaeva oli selle kristalli punkti otsimisega. Kuulda oli 3-4 jaama.

Elektriga puutusin kokku sama aasta sügisel. Hakati elektrifitseerima farmi ja koos sellega veeti pikk liin läbi küla, millest igasse onni/majja veeti litsega haru. Toodi kohale uus elektrijaam, ehitati mätastest onn ümber. Elektrijaam oli kuumpea mootoriga, 6,5 kW. Üle 40 W pirni ei lubatud kasutada. Elektrijaam pidi töötama kell 4 - 9 ja 16 - 21 nii, kuidas karjalaudas vaja. Olin igapäevane külaline ja abimees selles elektri-onnis, praktiliselt teine töötaja, kuid ilma palgata. Põhimees oli endine laevamehaanik. Oli hea õpetaja kui midagi küsisin või uurisin. Lubas mul kõiki töid teha, eriti kui ta kaine ei olnud. Vahest tuli küla partorg ja ajas mu sõimuga minema, et alaealine tatikas ei tohi elektrivärgi juures olla, pealegi rahvavaenlase laps. Mina ei teinud sellest suurt välja, kui ära läks, olin tagasi. 
Nii käis see paar - kolm kuud. Siis käis kõva kärakas, tulelont lendas generaatorist välja ja elekter kadus.Vanamees võttis generaatori katte maha,  "vsio kotovo, skarel k tsortu" ! 
Mõõdus mitu nädalat, nii ta seal seisis. Läksin ühel päeval sinna vaatama, uks oli praokil, lund täis tuisanud. Rookisin lume välja. Puhastasin tahmast ja lõpuks näen, et ühes isoleertorus, mis harjahoidjaid korpusest isoleerib, on auk sisse põlenud.Võib-olla ongi see viga, millest pahandus tuli. Panin leeklambi põlema, et käsi soojendada, ilm oli külm, raud kippus käe külge jääma. Nihutasin isoleertoru harjahoidjal edasi, et seda korpusest uuesti isoleerida,  pikkust jätkus.Nüüd tuli kiusatus peale jaam käima ajada. Ehk läheb ? 
Põksuva südamega soojendasin leeklambiga mootori soojaks, nagu peab, lõin pumbast naftat peale ja proovisin hoorattast tõmmata. Aga musklid läid lahjaks. Käivitus küll, aga edasi-tagasi, mis on kuumpeamootorile tavaline. Nii kordus see mitu korda, juba kippus nutt kurku! Südametäiega lõin käega kütusepumbale, käis kõva tümps ja läks käima. Jäin jõllitama, kas elekter tuli, aga selle asemel tuli mu "hea sõber" partorg ja viskas mu uksest välja. Tahtis siis mootorit seisma panna, aga ei osanud. Siis tuli ukse taha ja käratas, et paneksin mootori seisma. Alles nüüd märkasin, et jõujaam töötab tagurpidi. 
"Sõber" partorg tiris mu farmi kontorisse juhataja juurde, ütles et tõi huligaani siia. Juhataja oli rahulik mees, kuulas ära ja ütles, et vaatame, mis seal huligaanitseti. Läksime tagasi , käskis jõujaama käima panna. Kordus eelmine lugu, aga sain "nipi" kätte ja lõin õigel ajal pumbale. Elekter tuli. Lõppes sellega, et uks pandi kinni ja mind saadeti koju. 
Möödusid mõned päevad. Farmijuhataja küsis, et kas olen nõus elektrijaamas töötama. Nõustusin muidugi. 
1953.a. leidsin ühest teisest külast mingi vana raadio. Käisin raamatukogus raadioajakirju lugemas, minul omal neid tellida ei lubatud. Leidsin mingi kahelambilise skeemi ja hakkasin ehitama. Oli suur reproduktor nagu papist pesukauss, reguleerimiskruvi keskel. Pika pusimise peale hakkas kogu see süsteem tööle, käis pikklainel. 
1958.a. lõppes "Siberi tuusik". Tagasi tulles ehitasin "Ural 47" järgi oma esimese raadio Eestimaal. Autobaasis töötades otsis mind üles Helmut Pärna (UR2HB) ja kutsus ALMAVÜ raadioringi, millest hiljem tekkis raadioklubi. 
1960.a. sooritasin morseeksami, samal aastal sain kuuldejaama kutsungi UR2-22822 ja tegelasin SWL-ina väga aktiivselt, diplomid P-ZMT, RADM  jt. Samal aastal hakkasin taotlema ULL kutsungit. See ei läinud aga lihtsalt, kolm korda pidin täitma paberite paki, olin ju ikkagi rahvavaenlane. Lõpuks anti, kutsung tuli UR2RLL, oli 06.juuni 1961.a. Siit algas tõeline raadioamatörism. Kutsung UR2LL tuli  1963.a. talvel...



Scroll to top