Juulikuu lõpp osutus jällegi sündmusterohkeks, sest üle 100 noore IARU 1 regioonist kogunesid Austrias, et koos veeta meeleolukas nädal. Lisaks niigi eksootilistele kohtadele nagu 3V, 7X, ZS, ET, tuli kuue aasta jooksul esimest korda külalisi ka IARU 2 regioonist. Kaks noort ameeriklast idarannikult, kes olid väga positiivselt üllatunud, et Euroopa peidab endas nii palju noori raadioamatööre. Nende sõnul on sealne noorte huvi raadioamatörismi vastu palju leigem. Siinkohal kiitus Austria organisaatoritele, kes tõepoolest korraldasid suurepärase laagri. Kõik oli detailideni läbimõeldud ning tegevust rohkem kui küll. Kuna osalevate riikide arv suureneb aasta aastalt, siis seekord olid tiimid väiksemad. Kui sel aastal oli külalisi 28 erinevast riigist, siis tuleval aastal loodetakse näha osalejaid vähemalt 30 eri maalt. Näis siis, kas 100- 110 osaleja piirang pannakse peale või mitte. Eestist lendasid sündmuspaika Kristjan (ES7GM), Rait (ES5RIT) ja Draven (ES1DRA), kes ühtlasi oli ka üks kõige nooremaid osalejaid, kui mitte kõige noorem!


ES tiim Austrias – vasakult: Rait (ES5RIT), Draven (ES1DRA) ja Kristjan (ES7GM)

Üritus ise (minule viies) oli võrreldes varasemaga palju rohkem tehnikale suunatud. Kõigele pani õla alla ka OeVSV president Mike (OE3MZC), kelle poeg Florian (OE3FTA) meiega ka Itaalias koos oli. Laagri täpne asukoht asus Austria Alpides (OE2), linnakeses Wagrain. Sõnadest jääb väheks, et sealset loodust ja maastikku kirjeldada. See oli tõesti ilus. Lisaks erinevatele siseüritustele ja presentatsioonidele viidi meid ka kohalikke tõmbenumbreid vaatama. Gigantne Hohenwerfeni loss, teada olevalt Euroopa suurim koobas Eisriesenwelt, mis peitis endas hulgaliselt jäiseid vaateid ning muidugi need mäed. Meid jagati kolmeks tiimiks ning kõigile anti valida kolme raskusastme vahel, madalaim mägi 1800 meetrine, kõrgeim üle 2km. Mitte just kogenud mägironijatena valisime kõige kergema mäe. Vaade tipust oli sellegi poolest lummav.


Need lummavad Austria mäed...

Lisaks klassikaks muutunud antenniehitusele õpetati noortele meteoorsidepidamist, räägiti detailselt WSPR, APRS, HAMNET ja EMCOM teemadel. Kusjuures seekordsed tiimid olid tõesti tehnikahuvilisi täis, sest suur hulk sinna tulnud noori tegeles ka vabal ajal värskelt õpitu rakendamisega. Tehti puust ja punaseks selgeks kuidas toimib LTE/4G/GSM mobiilne side ning kuidas on see raadioamatörismiga seotud. Üheks tipphetkeks oli varasemalt kokkulepitud kontakt ISS kosmosejaamaga. Pardal viibiv astronaut oli vastutulelik ning vastas 20 meie poolt esitatud küsimusele. Lisaks külastas meid kohalik televisioon, kes meie tegevust jäädvustas ning siis juba samal õhtul üleriigilises televisioonis näitas. Kohale oli tulnud palju kohalikke amatööre, mõned neist tuntumad contestmenid nii lühilainel kui ka ultralühilainel. Ka Ranko 4O3A astus koos poja ja tütrega läbi veendumaks, et tema poolt sponsoreeritud süsteemid toimiks.


Rõõmustavalt palju noori raadioamatööre ettekandeid kuulamas

Üks millest ma Austrias aru sain on see, et sealne ULL aktiivsus on ikka hoopis midagi muud kui meil siin põhjamaades. 2 meetrit oli paksult rahvast täis ja seda praktiliselt ööpäevaringselt. Mitte ainult Austria kohalikud, aga ka väga tugevad signaalid naaberriikidest, eriti muidugi Saksamaalt. Rääkides Saksamaast, siis DP6T meeskond oli lahkelt nõus projektis kaasa lööma ning minu silmad said elus esimest korda näha 40 meetrist teleskoop sõrestikmasti, mis muidugi uhkelt kohe hotelli kõrvale püsti tõsteti. VAU!

Lisaks kõigele eelnevale oli meil piisvalt aega, et koos lõkke ääres laulda, mängida erinevaid sportmänge, millest kõige populaarsemaks osutus võrkpall ning kus juba esmapilgul lausa profisportlastena tundunud E7 tiim kõigile ka tuule alla tegi. Röögiti hääled kähedaks populaarses OFF-AIR contestis (meie suvisest kokkutulekust tuntud ka kui toolisprint) ning nagu ikka, nauditi seda kokku tulnud seltskonda.

Kui lend Eestist Salzburgi möödus suuremate viperusteta, siis koju me nii lihtsalt enam ei pääsenud. Sealset regiooni oli tabanud korralik vihm ja äikesetorm, mis halvas lennuliikluse täielikult. Tagasilend SalzburgFrankfurt-Tallinn venis oluliselt pikemaks. Kõigepealt ootasime tunnikese Salzburgis enne kui pardale pääsesime. Lisaks pea teine tund lennukis ja alles siis saime õhku. Frankfurdi kohal valitses täielik kaos. Tiirutasime lennujaama kohal üsna pikalt kuniks tekkis „vaba aken“ ja kõik õhus tiirelnud lennukid maanduda said. Üritasin vilksamisi piiluda ka lennujaama suuri ekraane ning selle 15 minutilise akna sees maandus umbes 60 lennukit. Olles Frankfurdis maandunud, istusime jällegi lennukis enne kui meid terminali lasti. Esmapilgul tundus, et öö tuleb veeta lennujaamas, sest selleks hetkeks kui me kord terminali jõudsime, pidanuks Tallinna lennuk ammu teel olema. Meie õnneks ei olnud. Igale maandunud lennule oli vastu tulnud lennujaamatöötaja, kes esmalt veendus, kas meie lend on läinud või alles ootab ning suunas meid õigele rajale. Selgus, et Tallinna lend oli tõstetud täiesti teise terminali otsa. Kes Frankfurdi lennujaamas käinud teab, et tegu on tõesti suure lennujaamaga. Meil oli jämedalt 20 minutit, et oma lennule jõuda ja nii meie võidujooks algas. Õnneks ei jooksnud me üksi, sest hinnanguliselt 70% sel hetkel lennujaamas viibinud rahvamassist parandas oma viimase aja keskmaa distantsi tippmarke. Mõned minutid enne väljalendu jõudsime väravast läbi ning oh üllatust, tuli veel oodata. Lõpuks lasti meid pardale ning pärast järjekordset lennukis veedetud tundi asusime lõpuks teele. Oli näha, et poisid olid sellest kõigest väsinud, sest nädalane vähese unega seiklus oli seljataga ja koduigatsus piisavalt suur. Nii panin isegi silmad kinni ja järgmine hetk kui silmad avasin olime Tallinna kohal.

Aga see kõik on pärast ägedate muljete „settimisel“ tühiasi – niisiis, üleskutse kõikidele noortele – YOTA suvelaager on üks sellistest üritustest, mis jääb teile kindlasti pikemalt meelde! Ärge magage oma võimalust maha! Uuel aastal kohtutakse juba Inglismaal.

73! Kristjan, ES7GM

Scroll to top